skip to content

thoughts, mõtted, мысли

tahaks armastust

Posted by kronja (kronja) on Feb 29 2012
thoughts, mõtted, мысли >>

pealkiri petab, onju? küll me jõuame armastuseni ka, aga enne lugu sellest, kuidas elu ajas mul järjekordselt sita keema..

selline uudis delfilt täna: Kroonilised haiged võivad kaotada otse eriarstile pöördumise õiguse. tahate, ma tõlgin teile, mida see tähendab?

 

probleem (millest kõik alguse sai): eriarstid tõmbavad jehhat eestist. tulemuseks - siia jäänutel kasvavad koormus ja järjekorrad
pakutav lahendus: osa koormust sokutame edasi perearstidele. lihtne, loogiline, avalikkusele serveerime seda kui innovatsiooni. kõik on õnnelikud!

aga.. siit tuleb järgmine probleem: perearstidel tõuseb ju koormus. kuna nad said nüüd eriarstidelt lisaülesandeid, siis keegi peab ju perearsti tööd ka tegema?..
lahendus: osasid perearsti ülesandeid hakkab nüüd täitma pereõde!!

 

väga tore, ütlete teie, aga siit, härrased, tuleb minu isiklik probleem.

eelmise nädala kolmapäeval üritasin pääseda perearsti juurde vastuvõtule. rääkisin ausalt, et nädala jooksul oli enesetunne aina halvenenud, teejoomisest ja soolalahusega kurgu loputamisest rääkisin ka. pereõde otsustas, et ilmselt ei ole arsti nägemine hädavajalik - soovitas loputada kurku, jätkata teejoomist ning kirjutas välja mingisuguse välise toimega kräpi, mis mõjus mulle ainult niipalju, et ajas oksendamiseni köhima.. vaevalt see nii mõeldud oli, aga mine sa tea? meenutab natuke seda anekdooti aevastamise ravist - et tüübile anti kõhulahtistit ja siis ta istus vaikselt nurgas, ei julgenud õieti hinagata kah..

edasi sai naljatuju sujuvalt otsa, kuna läks asi niipidi, et neljapäeva öösel tõusis mul palavik 39,2C-ni koos kõikide juurdekuuluvate mõnusate lõbudega a la pea-, liigese- ja lihasevalu, unetus ja vältimatu vere-ja-okse-maitse-suus-tapke-mind-juba-ära köha. see püsis siis rõõmsalt ööni vastu esmaspäeva, kui lõpuks need kilod paratsetamooli võidu saavutasid ja palaviku alla 38 surusid.. selleks ajaks oli muidugi juba antibiootikume ka tarbitud (laupäeval kirjutas üks arst välja) ja lisaks sain teada, et kui 48h järjest midagi ei söö, siis ega sinuga sittagi ei juhtu, oled jätkuvalt elus (mitte küll eriti energiline, aga see selleks). ja reedel ostetud 19l veetünnist oli järgi jäänud mõnusalt alla poole

me mõistagi ei saa enam kunagi teada, kas olukord oleks tingimata olnud teine, kui mind oleks kolmapäeval üle vaadanud perearst mitte õde. ma ei tea, kas ta oleks teinud teisi järeldusi, kirjutanud mõne tõsisema rohu ennetava meetmena välja. nagu me ei saa teada ka seda, mis oleks juhtunud kui ma oleksin pääsenud siis hoopis eriarsti vastuvõtule - päeval, kui ma vajasin seda eriarsti abi võib-olla kõige rohkem. noh selline kerge lootus, et keegi teeks õiged uuringud ning suudaks _ennetada_ haigust, mitte kirjutada mulle välja hobuseannuseid antibiootikume siis, kui ma olen juba keel väljas turtsuva südamega külmas higis köögivili..

ma võin arvata küll, et ilmselt ennetava raviga poleks mu olukord vahepeal nii sitaks läinud. et paremat haridust saanud korralik arst (mitte pereõde) oskaks sümptomeid paremini märgata ja õigeid järeldusi teha. et minu voodis olemise aeg oleks olnud lühem ja ehk - ehk - ma poleks pidanud võtma haiguslehte, esimest ma ei tea mitme aasta jooksul. aga ma ei tea kindlalt, seega ma ei väida, et nii oleks läinud.

 

aga ma oleksin kindlasti vähem fucking pissed off meie riigi sisepoliitika osas, mis viib arstid mujale. ma oleksin positiivsem inimene ise. ja ma ei oleks pissed off meie presidendi osas, kes oma õlatraumaga läheb soome ravile. okei ma saan aru oleks mingi hullult keeruline nähtus, aga õlaliiges? neid tennissiste on eestis ilmselt sama palju kui suusatajaid, mis seal nüüd NII komplitseeritud olla saab, et meie arstid enam hakkama ei saa? või pole arste enam? või meie arstid ei sobi meie presidendile? see pole ilmselt nii, aga see ajab mind praegu närvi, sest ma tunnen end jätkuvalt väga nadisti.

ma olen väsinud. ma ei tea, kes personaalselt selle jama eest vastutab ja mis keeles nende poole pöörduma peab, aga no tahaks et meile lihtsurelikele kas või aeg-ajalt tunduks, et need inimesed üleval on ka inimesed ja neil on rahva huvid meeles. muidu on nii et üks ajab jura otsa saanud ruumist ja teine pakub küsijatele ja mõtlejatele fooliumimütsikest seemnetega. ausalt, tahaks natuke hoolivust.. mitte küll seda tüüpi hoolivust, millega farmer oma lemmiksea tapamajja viib, aga midagi südamlikumat..

või on see asi, mida tahaks, hoopis armastus? jah, tahaks riigipoolset armastust.. saab kusagilt?.. ma isegi olen nõus kolima, kui teisiti ei saa ja olen armastav kodanik ka.. aga lihtsalt tahaks tunda korraks, et riik ja riigipead hoolivad inimestest.

 

p.s. ühes tuntud usa shows sooviti meile nädal tagasi palju õnne sünnipäevaks, öeldes eesti kohta - "see on üks väääga väike riik väga hea PR osakonnaga". paljud leidsid, et see on lõbus. minu arust on see masendav..
p.p.s. tänane delfi juhtkiri – Mis mulje jätab Soomes operatsioonil käinud president?

Last changed: Feb 29 2012 at 14:05

Back

Coded with validXHTML, CSS and tested for WCAG Priority 2 Conformance.

Powered by Website Baker, design by gavjof