skip to content

cuba

alljärgnev tekst on sisuliselt reisipäevik muutmata kujul meie (mina, minu vend ja meie sõber ali) reisist kuubale 19.1.2010 kuni 7.2.2010. kuna tegemist on reisi ajal kirja pandud sügavalt isiklike mõtete ja tunnetega, siis ei maksa oodata erilist järjepidevust või imestada mingisuguste vasturääkimiste osas... äkki kellegile kuubareisi plaanijale on sellest kasu (kuigi tegemist ei ole kindlasti reisijuhisega). head lugemist :)

p.s. pildid tulevad albumina hiljem


19jan
let the race begin. praam, poisid vähe rummikoolased. saabume helsingisse ja avastame, et cumus hotel airport täitsa söödav. mis muud kui magama.


20jan
j6uame madriidini eriliste seiklusteta, v.a. et vahepeal unustasin ooteruumi n900 laadima, aga see tuuakse mulle 6nneks lennukisse ära. vedas.
madrid-havana lennu boardingut ootame päris pikalt, l6puks lubatakse pardale. m6nekümne minuti pärast selgub, et lennuk on siiski katki ja kogu rahvamass lükatakse tagasi halli. 6nneks on varulennuk olemas ja me jälgime läbi akna, kuidas meie pagas ühest lennukist teise tassitakse. vahepeal tulevad kohale ka tehnikud, kes surgivad katki läinud lennikul ühe mootori katted lahti ja uurivad midagi.. hea, et miski avastati maa peal, aga väike hirm jääb - krt, me äärepealt läksime selle konservipurgiga 7500-kilomeetrilisele lennule.. igatahes havanasse laekume 4 tundi plaanitust hiljem. ja alisheri seljakott on esimene kadu (selle saame küll järgmise päeva 6htul ilusti kätte)


21jan (öö)
oma hotelli s6idame öösel ja see öine s6it jätab päris sügava mulje. alguses suhtkoht lai, kohati lainetav maantee, väga vähe valgust, ümberringi liiguvad ja seisavad imelikud kiviaegadest ameerika autod, kollased n6rgalt vilgutavad esituled pimedas vaevu näha.. siseneme kuhugi, mis tundub nagu mahajäetud v6i just pommitamise üle elanud linn - aknaid ei näe, värve ei ole, tänavavalgustus praktiliselt puudub. paljud majad lagunevad, katuseid pole, uksed paistavad läbi.. spooky. tegelt ka.
hotelliuks klaasist, pimedas lobbys on näha mitu diivanitel lebavat keha.. ootamatult tekib 6hus rida valgeid hambaid ja madal hääl küsib "whatta d'ya want?" ei tea miks peaks üks korralik neeger öösel päikeseprille kandma, aga ta on suur ja hirmuäratav. saame oma ruumi v6tmed kätte, s6idame liftiga neljandale korrusele ja ronime magama. toad on küll puhtad, aga .. ütleme nii, et LIDO oli meie jaoks k6ige sitemaid ja üks kallimaid ööbimispaiku. whatever, me ei jää siia kauaks..

(päev)
hommik algab kuubalikest iseärasustest. istun parasjagu potil ja ukse tagant kostva hispaaniakeelse jutu peale röögin "no!!", kuid naeratav koristaja siiski peab vajalikuks kontrollida kas k6ik on korras. on-on, kao minema juba krt.. tädi läheb ära, naeratavalt vaadates mulle, - a ma olen jätkuvalt kotkapoosis potil, - otsa üle 6la.
esimesed toiduelamused on masendavad - rasvane, jahtunud, maitsetu, kahtlane kraam. see sitt toit jälitab meid kogu meie kuubal olemise aja. ei, muidugi tuleb ka erandeid (casa'des on reeglina toiduga k6ik ok), aga üldiselt on kuubal halba söögielamust tunduvalt kergem saada, kui head.. ma ei ole väga valiv, aga see on ehe pask, mida nad pakuvad. seda kinnitavad k6ik raamatud ja guide'd, mida ma sirvinud olen, seda ütlesid k6ik turistid, kellega me suhtlesime, see lihtsalt on nii. sööklad, raisk. statoili stardikas igatseb teie järgi.
inimesed tunduvad .. paksudena? ei ole vast nii tüütu see värk, kui indias - vbla päästis meid t6siasi et meid oli kolm karvast meest, kes päris tihti kasutasid värvikaid venekeelseid väljendeid, ja kui mitte s6nadest siis intonatsioonist oli tülitajatel kerge m6ista, mida me neist arvame ja mis suunas v6iksid nad areneda ja suunduda..
6htuks on jalad värsketest "oma kinga" sussidest ilusaid ville täis, edaspidi k6ndimine on ohustatud (aga meil oli plaastreid, nii et selle mure me lahendasime ära).


22jan
obispo tänaval (havana "viru tänav") astusime restoran europa'sse, suht head toidud, mitte kaugel la floridita'st. asukoht on ka hea - aknad (avad) on p6randast laeni, mis tähendab et toidu k6rvale v6imalik vahtida mööduvaid inimesi.. see tegevus mulle meeldib :)
infotur'is üks hullult flirtida üritav tütarlaps saadab meid crystal waters diving team'i crystiani juurde - edilficio de bacardi, piso 3, tuba 311, kellest saab meie "turismibüroo" ja natuke ka n6ustaja. ostame voucherid maria la gordas'se.
peale väikest arvutamist, kauplemist ja vaidlemist rendime endale siiski auto. väljavalituks osutub geely (väga sita ujuva vedrustusega), hiina (?) autotööstuse väljaheide läbis6iduga 850km. auto on ka päriselt täitsa uus, kohati on isegi kile maha tirimata ja sees l6hnab nagu uus auto ikka - natuke kummi, natuke plastmassi, ja veel mingit keemiat. v6tame 10ks päevaks, maksame 878 cuci (krediitkaardiga) (1€=1.25-1.26cuc)
n900 gps töötab, kaarti näitab päris hästi ja isegi päästab mones kohas, aga kuna laadijat sellele pole siis viskame nurka - kohalik rahvas alati meeleldi näitab suunda, gps'i pole vajagi
325km havanast maria la gordasse soidame umbes 4tundi benzu- ja pissipeatstega. v6tame peale ka ühe hääletava tütarlapse (pinar del rio'ni), kellega ali üritab mingid vestlust aretada, aga tulutult.


see oli üks nähtudest, mis meid hämmastas - inimestes pole mingit hirmu. kolm meest autos, kes räägivad arusaamatus (vene) keeles, ja ta istus autosse hetkegi m6tlemata.. kui paljud teist, eesti tüdrukud, julgeksid istuda autosse kolme 6lut kaaniva mehega ja s6ita ligi 200km mööda päris tühja teed? v6ib-olla on k6ik kuuba tüdrukud nagu see punamütsike anekdoodist, ma ei tea.. (anekdoot ise oli selline et punamütsike k6nnib metsas üksi, vastu hunt ja uurib et tibi ega sa ei karda niimoodi üksinda metsas eingi jalutada? mille peale punamütsike vastab et no ega ikka ei tea mida mul karta - raha pole, keppida meeldib)

üldiselt on liiklus natuke sarnane indiaga, ainult et palju vähem motoriseeritud transporti, külateedel peamine liikur ikka hobune vankriga. rahval pohui autodest, lehmadel ka. suht ok tee, kannatab soita küll (vedela vedrustuse plussiks on kindlasti t6siasi, et aukudest on täitsa pohui)
maria la gorda on väga lahe roosta-stiilis, 1200/2päeva/inimene söökidega kolme/kaheses toas KUUMA VEEGA!!! superlux eriti peale LIDO hotelli. reisi l6puks me olime k6ik ühel meelel, et maria la gorda oli parim koht puhkamiseks kuubal (sellest, mis meie nägime, muidugi). 6htu on rahulik, kohapealne rahvas tuleb kohale divingu pärast ja seega 6htused joomingud on tagasihoidlikud


23jan
padi litsentsid jäid koju, seega esimene dive oli instructoriga ja kalda lähedal, niisama au s6na peale sukelduma keegi ei luba. instruktorid on asjalikud ja enamasti t6sised, aga peale meie esimest sukeldumist suhted paranesid. olgugi et kalda lähedal on kogemus hingemattev. goa ja diving? ei tea, kas on üldse v6imalik v6rrelda.. nähtavus on uskumatu ja olgugi et mul on jälle probleeme maskiga - kogemus on väärt igat makstud cuc'i. teine dive oli juba nagu päris - minek ookeani ja tere allveemaailm.. laskumine alla coral reef'i juurde - nagu lendaks täiesti teistsuguse maailma kohal.. üks asi on seda telekas näha ja hoopis teine - ise kogeda.. seda ei ole v6imalik s6nadega edasi anda neile, kes pole seda näinud - vähemalt mitte minu keeleoskuse juures :) maksimaalselt käisime 26m sügavusel ära, ujusime läbi ka väikesest koopa moodi asjandusest.. päris kitsas, aga mahtusime. mark filmib aktiivselt; nii aktiivselt, et mingi hetk ütleb aku tadaa ja lihtsalt naudime seda teistmoodi elu.
üritame plaanist kinni hoida (max 2ööd ühes kohas) ja järgmine päev lahkume.. väga kahju.. maria la gorda kogemust jääme me k6ik igatsema..


24jan
hommikul start pinar del rio suunas, sihtmärgiks vinales valley. ilus koht, korralike turistidena saame linnukese kirja. edasi cuevo de san tomas, mis on tunduvalt vähem tuntud turistide t6mbenumbrina - no muidugi, siin peab ju oma perse välja tooma bussist ja roomama mööda tolmuseid koopaid..
koopad ise on meie jaoks suurimad elus nähtust. rough guide väidab, et san tomas on keskameerika suurimaid koopastike üldse.. turiste lubatakse 6 ja 7 tasemele. näha on, et inimesi käib, aga ikkagi suhteliselt vähe - puhas, vaikne. teeme läbi ka klaustrofoobiku 6udusunenäo - k6ige sügavamas koopas lülitame kogu valguse välja ja m6ned minutid istume täielikus pimeduses ja vaikuses. kuulda on vaid kuidas kusagil kaugel tilgub vesi ja kohalikud konnad "laulavad".. minule isiklikult tundus see konnalaul väikse lapse nutuna.. vaikselt kusagil nurgas, nagu kutsuks ema.. pidavat olema konnade armulaul - isased meelitavat nii emaseid. korraks tekib m6te, ega meie giid ei ole nalja teinud - et lülitatakse k6ik tuled välja ja pimedas kappab minema; aga siin on nii vaikne et kuulda on kuidas naabril juuksed liiguvad hirmust, rääkimata juba kellegi ringi k6ndimisest... koopad - väga lahe.
6htul havana, nägime l6puks ka n.n. ööelu ehk jineteros/as, tänavad karjuvalt värvilistes riietes naisi ja lakituid guido-stiilis poisse täis. mehed kontrollimas dokumente lastenägudega prostituutidel, et liiga noor lits poleks ja jama ei tuleks (seadusega on kuuba poisil ja tüdrukul lubatud seksida alates 16 eluaastast, välismaalane aga v6ib astuda suguühtesse vähemalt 18-aastase kuuba kodanikuga. don't ask miks nii, kusagil foorumil lugesin välja). r6ve. jineterosid on päris palju, aga neist saab edukalt lahti - paar korda nahui saata ja lasevad jalga. litsid pilgutavad silma, moned liputavad keelt, aga juba mote seksimisest sellise elukaga viib seksim6tted mujale. jääb ära, ja ei kahetse. pihupille on ka tore kaaslane

kuubal selgus minu jaoks, et seksturist on natuke teistmoodi elukas. ei tea, kas mina olen vana v6i milles asi, aga jutud kergesti saadavast ja odavast kepist ei tekitanud emotsioone peale vbla 6rna r6vedustunde, ja seda nii keha pakkuja kui tarbija suhtes.. no t6esti, lennata tuhandeid kilomeetreid m6tte-plaaniga kohaliku tutti trukkida? m6ttetumat aja- ja raharaiskamisviisi annab otsida :)
enamus prostituutidest käivad ringi mehega. ühel mehel üks naine tavaliselt. ja tavaliset see sama mees on ka selle naise elukaaslane. "musi-musi, kallis, ja tule siis varsti tagasi" ja lehvitab järjekordse turistiga lahkuvale naisele..

homme (kui veab) - cayo santa maria, santa clara'st ülespoole jääv saarestik, mis on ühendatud mandriga ligi 40-kilomeetri pikkuse otse merele ehitatud teega.


25jan
üritasime end villa las brujas'esse santa maria saarestiku ümbruses saada crystiani abiga, k6ik kohad bookitud. m6tsime et pohui kah, istusime autosse ja läksime niisama. havana-santa clara-remedios-caibarien mööda autopista't (kiirtee, mis läbib kogu kuubat). tee on päris tühi, motoriseeritud s6iduvahendeid on kuubal ikka väga vähe..
caibarien on päris väike linnake, käisime läbi ikka mitu casa't öömaja otsides, koik kinni. otsustasime remediosesse minna, seal suurem valik, aga täiesti kogemata sattusime caibarien'i ainukese hotelli peale - las brisas del mar. täitsa ok 20cuc per room hommikusöögiga, kahesed toad, dush ja wc. 6htul käisime paljukiidetud villa las brujas'es, söömas. place ise on gerontofiili paradiis, resto uskumatu sita toiduga ja seda kirveraha eest. siiski mangroovi p66sastesse ehitatud-peidetud väikesed puumajakesed on ägedad.. ja 100 miljonit moskiitot. peale 6htusööki tagasi oma hotelli, tee peal poisid ostsid rummi ja kaardimäng cesaria evora saatel ohtu läbi :) ka meie hotell täis vananevaid tädisid personalist - hirmus värk, tahavad kampa :) homme vaatame kas mahume sukelduma cayo santa maria'le, voi snorgeldame terve päeva.

üldse tundub seninähtud kuuba pigem penskarite paradiisina kui seiklusi otsivate noorte mängumaana. rahulik, isegi aeglane, idülliline eluvool. vbla hiljem pilt muutub, aga praegu on suhtkoht masendav värk - tuttavaid vms leida suht voimatu, turiste parajas vanuses on lihtsalt olematu, kohalikega jälle keelebarjäär voi jineterosega tegemist, e tüütu olendiga..


26jan
ilm perses, aga siiski käisime cayo santa maria'l ära - nii päris omaette playa (beach) kui ka tipp-hotelli rannas. esimene meeldis rohkem, hotell oli ahistav. punane lipp väljas ja vette ei lubata. normaalne - maksad oma 5-tärni hotelli tuusiku eest m6nekümned tuhanded ja siis öeldakse sulle "passi rannas, vesi on märg ja ohtlik". epic fail :) tagasi las brisasesse, söönud - ja otsustame äkkmineku kasuks trinidadi, kuigi kell palju ja tee mägedes. tee trinidadi vorreldav norra maastikga (mägine, üles-alla, kuristikud, aeg ajalt vastutulevad raskeveokid), aga asfalti tunduvalt vähem. santa clara-trinidad kaugust oli vist ligikaudu 150km (kui mitte vähem) ja s6it v6ttis meil aega u 4.5 tundi. äärepealt olime ka kasti end soitnud kui üle künka tulles peaaegu s6itsime teelt välja kui sattusime asfaldile laiali valatud 6liloigule - mingi katkine traktor seisis nukralt tee ääres ja selle juht eemalt vaatas kuidas mark rooliga vehkis, et inimesed mitte hakklihaks s6ita ja traktorist kah mööda pääseda... mark tegi koik oigesti ja elusad-terved. trinidadi sisenedes saime kohe ühe vanatädi pardale, casa't soovitamas. olime kaks tükki läbi vaadanud, teine sobiski, 15cuc/nägu koos 6htu- ja hommikusöögiga. väga lahe perenaine vuntsine tädi margareta :) homme vaatame mis värk trinidadi ümbruses, veits kallim casa vbla + otsime sukeldumist


27jan
öö oli suht perses - kuked röökisid alates vist kella 4st v6i nii, suht magamata tunne. muidu ok, ja liiga palav ka ei olnud üllatuslikult (jahutust ei pand sisse).
imeilus ilm lopuks ometi. päev möödus peninsula de ancon'i randades enamasti ja trinidadi tänavatel pildistades. väga ilus linn, väga lahedad inimesed, kuigi ohtupoole oli suhtkoht palju lakku täis rahvast - nii kohalike kui ka turiste. inimesed laulavad tänavatel, hoovides, rääkimata lugematu arvul restorane ja baarides. mark köhib ja nohib, m6lemad p6lesime päiksel veidi - alisheril seda viga muidugi pole.
v6ib öelda esimene puhkamise päev. k6igele vaatamata tunnen üksindust. ei ole päris see koht, kus tahaks praegu olla.. mitte trinidad, vaid kuuba ja puhkus kui selline..


28jan
ega suurt midagi ei olnudki. rand ja snorkimine, siis käisime vaadet nautimas valle de los ingenios, pärast vaade linnale ja ümbrusele sierra del escambray'lt. s6it sinna ja tagasi on omaette elamus, jälle meenutades natuke norra soiduteid. sööme (kell on 18) ja lähme linna peale jalutama.. poisid joovad

6htul trinidadi vanalinna tänaval kui vaba6hukontserti vahtisime nägime üht ratastoolis turisti - noor mees oma tütarlapsega. päris tugev isiksus peab olema, et k6igele vaatamata sellisesse kohta tulla - munakivid ja invaliididele olematud kallakud vms.. ja kui tugev peab naine olema, kes ei jäta ja alati aitab.. meie mured pole mingid mured selliste inimeste muredega vorreldes.
ei tea kas kuuba ongi selline voi üleüldine meeleolu veits melanhoolne (vastupanuks ülimale küünilisusele, mis venna ja ali seltsis 6itseb), aga kuuba tundub selline väga romantiline koht.. väga palju paare, hoiavad kätest kinni, jalutavad ohtuti, kallistavad, räägivad, vaatavad üksteisele silmadesse..


29jan
cienfuego. otsustasime hotelli jääda. linn ise suurt muljet ei jätnud, vbla 6htul on ilusam? üritame homme delfinaariumist läbi astuda (tänaseks olid etendused läbi), vbla jardin botanical de cienfuegos ja siis otse havanasse. ma tahan eestisse tagasi, see t6mblemine väsitab ära (v6i ma ei teagi mis see on, mis rohkem väsitab - äkki kuuba kui selline viskab siibrisse?).. ja ei tea veel kas varaderos veab hotelliga voi oleme kuses? igatahes sinna on veel 3 dive'i per nägu tellitud, peaks mingit tegevust jätkuma.
6htul mööda linna jalutades sattusime kogemata ühe rock-bändi peale, kes mingis majas harjutas. üritan video taastada, telefonis ei mängi, aga muidu oli täiesti sürr kogemus - keset salsat tuli sihukest mussi, et mul tuli kohe meelde lapsepolv, stassiga mööda öist tallinnat siiberdamine, muti club.. nostalgia :) rääkisime natuke juttu ernesto'ga (bändi pealkik), käisime tema juures sain, kingituseks mp3'd nende musaga kingituseks ja loaga "do whatever you want to this, just spread our music". vastu tegin väikse annetuse.. ernesto ise on 42, teised liikmed kovasti nooremad.. elab umbes 3x3m ruumis, voodi vastas ainult arvuti, kus win7 peal, täitsa uskumatu tundus :) elatist teenib veebiehitamise ja muu informaatika värgiga..
poisid käisid samal ajal kohalikul diskensil, tulid tagasi parajalt vindised ilmselt - ma juba magasin. said tuttavaks kohaliku intelligentsiga e loomaarstiga ja lakkusid temaga mingit kohaliku sitta rummi, nii et järgmine päev pead m6lemal haiged :)


30jan
delfinaarium oli täitsa ok, enamasti eredele suunatud üritus. publik elab kaasa, osaleb, lapsed kiljuvad. natuke närvidele käis "6htujuht", kelle kiljuv hääle saatel hakkasid margil aina rohkem punni minema (kolbisisene r6hk t6usis ilmselt) ja minul hakkas k6rvadest väheke sitavett jooksma. jardin botanico oli kah väärt külastamist, mitte et seal midagi nüüd väga erakordselt oleks olnud. v6ib-olla oleks pidanud giidi v6tma, aga peale deflinaariumi enam ei julgenud riskida :)
peale seda tankima, autopistale ja otse la habanasse, kus miriam y sinai juures ootasid meid puhtad linad ja kuum vesi dushis.
6htul istusime keset habana't inglaterra hotelli vastas, vahtisime turiste ja lihtsalt mööduvaid kuubalasi. niisama naersime, käisime pinda üksteisele ja teistele ("eh, rüsso? cigar, taxi varadero, chica?"). moned möödujad naeratasid, m6ned vaatasid meid nagu segaseid (teist tüüpi rohkem). homme kingitusi shoppama ja miskit pakkimise moodi üritame korraldada


31jan
öösel hea uni, hommikul uurisime auto tagastamise kohta, ostsime oma varadero tuusiku välja ja läksime kingitusi valima. sellega on havanas koik korras, suveniire on erinevatele rahakottidele ja maitsetele, alates maalidest 1k$ (ja rohkem) ja lopetades magnetitega külmikule 1cuc eest.

nüüd kui viimane päev havanas v6ib oma muljed linnast kokku votta. esimene asi mis pähe tuleb - k6ik inimesed on niiiiiiiiiiiii erinevad. näod, riided, ilmed, emotsioonid, soengud, nahavärvid - väga kirju. on ka sageliesinevaid "tüüpe", a la turistipervod (jineterod) ja vanakesed sigariga, kes meeleldi poseerivad, aga siiski. isegi litsid-jineteras on erinevad, igale maitsele.. kuidagi ootamatult palju homosid, kommunistliku rezhiimiga riigis ei oodanuks nii avaliku eneseväljendamist. lasevad pohuilt ringi, kallistavad ja musitavad, ja seda nii turistid kui kohalikud.
ja ikka ja jälle need paarid - lapsed jooksevad ees, ema-isa hoiavad kätest kinni ja jalutavad järgi. lihtsalt niisama jalutavad, naudivad ilma ja üksteist. väga soe ja lahe tunne neid vaadates.. natuke kade isegi.
teine asi, mis pähe tuleb, et väga palju sellest linnast on ehitatud ja loodud turistide jaoks. liiga palju on tehislikkust - alates maalitud nägudega hoduljadel klounidest kes justkui kogemata mööduvad tänavatel, unustamata siiski seejuures korjanduskotikese ulatada - vaatasid ja pildistasid ju? ja l6petades vanakestega, kes baari ukse ees tänaval perset liigutavad (tantsivad enda arust) a la enda kaifi pärast, aga neile suunatud kaamerat nähes koheselt tuleb meelde, et "one cuc mister, give me cuc" ..


31jan
viimane 6htu läbi. natuke söödud, veidi joodud, natuke kurb meeleolu ka.. mitte sellepärast et havanast minema, vaid arusaam et see etapp on paraku läbi, ja kuigi koige rahulikum see ei olnud oli see kindlasti väga ponev, üks ponevamaid. "pildi" ehk mittereaalse, "turistiliku" havana mulje süvenes 6htul veelgi, aga vbla nii juhtubki kui oled päris supi sees; ainult siis suudadki vahet teha päris- ja just sinu kui turisti jaoks loodud eludel.. meie nägime ilmselt tükikese päris-kuubat.. elu nagu elu ikka, natuke kurb ja natuke lobus, aga kindlasti tunduvalt pohuistlikum kui meie eurooplased oleme harjunud - neil ju soe ilm, meri, rumm.. sotsialism, l6puks ometi, mis ei lase nälga suura.. v6ivad endale lubada.


1feb
laekusime varaderosse.tuusikul oli kirjas buss pick up @ hotel plaza kell 9am, me tulime kohale 845, buss laekus 955. kuuba :)
varadero jättis esialgu suhtkoht ok mulje - toit maitsev, hotellituba küll väsinud, aga ruumi piisavalt ja soe vesi täitsa olemas ja kont töötab - lärmakalt, aga see on pigem pluss, kuna 6ues on ohtul muusika ja seda segakooris - lisaks oma hotellis toimuvale kuulen ka seda, mis toimub natuke eemal teises hotellis.. all inclusive baaris basseini korval saab midagi (ka "issi" viina), aint plastiktopsidest paraku. mul savi, vett saab ka nii juua ja teed neil moistagi pole.. leidsime ka koha bowlingu ja piljardilauaga, nii et saab 6htul midagi teha ka. meri ja rand olid täitsa söödavad, suured helesinised lained. väga m6nus, olgugi et isegi veidi tibutas vihma. homme peaks diving olema, vaatame seda asja.


2feb
imeilus ilm. öösel magama ei saanud 3ni, seega otsustasime tänane diving homsesse lükata. saime ka kontakti divinguga, kus lubatakse litsentsivabalt vbla ka sügavamale, rääkisin "ivaniga". pull lugu, kuubakad ise votsid temaga ühendust ja ise juhatasid ta juurde - tundub et minu kui kliendi heaolu mängis siin suurimat rolli. natuke kas just uskumatuj, aga ootamatu kindlasti.
öine varadero vähemalt esmaspäeviti tühi, mängisime piljardit ja ohtul hotelli tagasi jalutades kohtasime ka eestlasi (margus). nemad olid tunduvalt suurema ringi kuubale peale teind, a kuna me suht väsind olime siis eriti ei rääkinud (kahjuks)
6htu mere ääres, ei midagi väga erilist. mul korra süda paigast ära - magamata paar ööd ja päev tegus, tulemus käes.. peabki tudu minema.


3feb
pekkis. öösel  ärkasin ja süda jälle tuksis. selle tulemusena veetsin terve 3feb päeva voodis.
poisid lahendavad probleeme divinguga (kuurort. padi litsentsi meil ju kaasas pole, siin suhtutakse sellesse tosisemalt) - mark ei saanudki vette.
ohtul helistatakse crystal waters'ist, lubatakse leida lahendus.
eile suhtlesid poisid diskol ka seksturistidega. eelmise aastaga vorreldes on hinnad kolinal alla kukkunud - naise saab 6 pesoga (eelmine aasta oli 50). naise kvaliteeti muidugi ei tea..
magama lähen tabletiga - muusika röögib oues, isegi kondi müra ei päästa.


4feb
magatud hästi, päev möödus enamasti rannas. ali tuli koju 5 hommikul, mark suht varakult ja käis ka sukeldumas. nägi palju kalu, üldiselt väga rahul. homme üritan minagi sukelduda - peabki tudu minema..


konnime mööda tänavat, ostan baaris vett. 2cuc. konnime edasi, pakin alisherile - ta toriseb, et nii kallist vett ta jooma ei hakka ja astub sisse parasjagu tee peale jäävasse superminisse - suured porandast laeni aknad, jahe värske ohk, 5 inimest teenindavat personali 2 kliendi peale. ali votab vee, suundub kassasse, küsitakse 2cuc. alisheril suured silmad, et wtf nii kallis? ulatab 5cuc, saab 3cuc tagasi. kassapidaja paneb raha kassasse, aga aparaati midagi ei löö. hüüan alisherile, et küsi tshekki. küsib. silma pilgutamata kassapidaja teeb kassa lahti, votab veel 50centavot ja ulatab alisherile. megairw.


5feb
sukeldumas käidud, +2 dive kirjas. väga sügaval polnud ja nähtavus ka tunduvalt sitem maria la gorda'st. aga siiski väga ilus. kui eile väideti, et SIIN asutuses käivad sukeldumas vaid profid ja mark tundiski end nohikuna, siis täna oleme meie k6ige kogenumad ja aitame teistel varustus kokku panna ja kontrollida enne sukeldumist. ja kahe inimese jaoks 8st tuleb ette üldse esimene sukeldumine elus, nad on just tulnud basseinist, kus neile 6petati p6hitodesid divingust.
veidi puhanud tegime pakkimisharjutused läbi, väike jalutuskäik - viimane ohtu varaderos. nägime kampa "latino amerocanos" mootorrattureid, istusid peatänaval lakkusid 6lut. ega muud ei midagi, homme algab tagasis6it.
ja öösel hakkas sadama. mitte niisama väike vihmake, vaid t6sine padukas. nagu soojadel maadel ikka..


6feb
hommik oli pilvine, pärast läks ilusaks. istusime rannas ja oli natuke (mitte natuke tegelt) kurb.. sinine meri, rand.. viimased tunnid.. ees kodu.
s6ites tagasi saime tuttavaks ühe tütarlapsega, kes s6idab ringi oma sobrannaga. kuubale tulid jamaikalt, kuubalt edasi lähevad costa rica'le. sobranna tal täitsa segane reisija, pool maailma läbi rännanud. matilda ise 6pib draamat vms, temast saab näitleja. 6pib 60 tundi nädalas, siis töötab 6 nädalat järjest et koguda veidi pappi ja siis läheb puhkusele mööda maailma 6ks nädalaks.. s6branna tal samasugune, aga veel kreisim - pool aastat töötab ja pool aastat töötab. 2,5 kuud enne tänast hondurases jäi mootorratta alla, kaotas esimesed hambad ja naha küünarnukkidel ja l6ualt. teistel rändamistel on teda röövitud paljaks, v6etud pantvangi ja mida k6iked veel.. segane ühe sonaga :)

see lugu meenutab mulle seda ammuteada t6de - mida rohkem sa tead, seda paremini m6istad, kuiv6rd vähe sa tegelikult tead.. m6nele v6ib tunduda meie reisimisstiil (piletid + max esimesed ööd ette bronnitud magamist) hulljulgena, meile endile meeldib m6elda endast kui "maailma avastajatest", aga t6sise backpackeri k6rval oleme tatid..

lennujaamas pakub infolett, et lennukisse kaasa v6ib v6tta kaasa kuni 2l rummi, iberia enda esindajad lükkavad selle absurdsena tunduva jutu ümber. rumm - aint pagasis. läbides passi jms kontrollid oleme n.ö. tax-free tsoonis, kus saab kah rummi osta - küll paari-kolme cuci v6rra kallimalt. igatahes tundub, et sellisel viisil v6ib euroopasse mida iganes smuugeldada - viskad asjad pagasisse ja kusagil euroopas v6tad lennukist välja.. tolli, nagu ma aru saan, me ei läbi.. vbla kontrollitakse pagas avamata läbi, v6i tehakse lahtigi omanik kohale kutsumata? kahtlane värk igatahes, eks näis. ostsime veel rummi juurde - ma tiimile lakkumiseks, mark lihtsalt niisama.


7feb
madriidis pidime me uuesti security checki tegema - kedagi ei koti ju, et me alles lennukilt maha ja oma kodanike peab ikka m6nuga nussima. ühe s6naga havana taxfrees ostetud kraam pidime checkinnima ehk pagasisse panema.. muidu madriidi international airpordi tase on lihtsalt hämmastav - neil kulus 10 minutit et leida inimene, kes suudab inglise keeles midagigi rääkida. international my ass, raisk.
natuke harjumatu pilt oli vaadata keset teed vedelevat kellegi suuremat kotti - ilmselt kukkus pagasivedaja autost välja, keegi ei pand tähele ja oli vähemalt 15min kuni me lennukisse astusime - ei tea, äkki vedeleb seal praegugi.. who cares, eks
vähe sellest, mad-ams lend startis tund hiljem - läbi mingi ime pandi meie lennukisse hoopis veneetsiasse suunduvad inimesed ja pagas, ja alles kui me hakkasime veneetsia lennukisse suunduma sai keegi veast aru ja siis hakati inimesed meie lennukist välja peksma ja meie pagas 6igesse kohta tassima. amsterdamis maandusime me täpsel 19 - ehk siis umbes täpselt samal ajal kui ams-hel lennuk pidi 6hku tousma (40min jäi hiljaks).. 6nneks finnair ootas meid ja me astusime oma lennuki pardale 1925.. oma pagasist hetkel ei tea midagi, kas see tuleb meiega voi laekub kunagi hiljem.. koigil on karjuv soov koju jouda juba täna, aga tundub et tänu iberia mökudele jääb see soov lihtsalt unistuseks..

laekusime helsingisse, nagu oligi karta meie pagas läks kaduma ja oleme nagu mökud -5ga helsingis peaaegu paljalt ringi taltsamas. onneks koigest -5, muidu voinuks päris perse olla. ei muud kui stick to the plan ja homme 1030 laev tallinnasse :) viimane reisiöö, ja und ei tule kohe mitte kuidagi..

Coded with validXHTML, CSS and tested for WCAG Priority 2 Conformance.

Powered by Website Baker, design by gavjof